viimane's blog
üldiselt surevad
head inimesed liiga vara
nad koolevad
vaos
hoitud
vihasse kadedusse upuvad
murtud muredesse
mõned neist pole enda
omadki
lahkuvad teiste poolt tekitatud
ärevushäiretesse
süümepiinadesse
enesehaletsusse
kurtmata elu üle
kuihtuvad vähki
laulusui lendavad akendest välja
viskuvad rongide alla ronivad
pea ees õnnetustesse
ise tapavad end
tööga
olles liiga head teiste vastu
omaenese valuläve viimase astmeni kasvatades
kust kerge komistades
on kukkuda
kalmukünkal ohkame
ohh miks just tema
lahkus nõnda
vara
head inimesed surevad üldiselt
liiga vara
kui nad ei õpi
maailmavalu
taeva poole
välja röökima
tänavu ingellikult kaunid inglid on moes
meil seal tööl üks kuldsete kätega memm muudkui koob
mütsi sisse
ja labakute peale
ja lakke lambi külge rippuma
ühe ingellikult õhulise angooravillase omale lunisin
see hakkas padja alla kippuma
ühel unetul õhtul
peas oreool
oma vetsu olen kujundanud
inglite toaks
üks kaks kolm neli
jah neli inglit tulla on saanud loa
mu ruumi
kuhu ajab mind häda
mu vannituppa kus tundide kaupa ligundan keret kui miskit
on mäda
kaks lehvivad pildiraamis
üks ingellikult kullane keraamilises plaadis
ja neljas käsipõsakil kivistunult kaame näoga portselankujuna
kummutkapi serval istub
vahib pealt
kuidas mina roosapõskne
situn
…
pannil õli või sibul ja
hakkliha
pool sest varem oli lehma
teine jagu rasvast siga
nüüd surnult saanud nime
koduse
täna hommikul paistis päike
õige nurga alt
minu voodisse
ja kus kukkus
laiutama
tundsin teda läbi võbelevate silmalaude
suudlemas mu laupa
kõditamas ninasõõrmeid
paitamas põske
keelt ajamas kõrva
kus kohises peagi
nagu merekarbis mis riiuli peal
vanadest aegadest
vererõhuaparaadi kõrval
kiired kiired jooksid piki mu keha
peatudes aeg- ajalt aknaorvas kasvava liaani
lehtede vahel
et tormata taas edasi rindade alla
tuisata tagumikku mööda
patsutades puusi
liueldes niuetel
voogamas varvastel
kiired kiired kuumenesid
üle
akna
päikse
kallas
püherdasin
voogavates linades hommiku
päikesega
koos
kuu
kaugenedes vaatas pealt
kõrvus helises
panin
marsile
sinu nime
jäin kauemaks istuma
õhtuleht sai loetud
tagant ettepoole
nagu alati
kurvad uudised kõigepealt
ja siis näkkukargava esikaane lõpetuseks
närisin läbi
nii mõnegi
ristsõna ruudu
rääkides omaette kõva häälega
ähkisin ja puhkisin ka vahepeal
et ei tule ega tule
juba neid Jõulusid
ma ootan nii
sest kirja Joulupukkille saatsin ammu minagi
kus avaldasin soovi saada omale vetsu
uus prill-laud
soe triibuline kirsikarva puidust
ise allalangeva kaanega
et kui oma keharaskusega peale langen
kuulen
kuidas potirõngas kergelt niutsatab
püüdes kinni äravoolutorust ülespurskuva veejoa piisad
sest ju kohe potsatab
ja sellisel potirõngal ei pea küll nii kaua istuma
ei ähkima
ei…
mull´ väga meeltjärgi su punased saapad
juba mõnda aega neid käsipõsakil vahin
ma mõtlen vist et lausa
üle poole tunni
kui nii võtta
ma neid vaatan
ja tõmban mõtteis sinu jalust neid jalga ma omale
mida kauem mu pilk puhkab pildil
ja noil punaseil saapail
tajun
kuis jalad sa tõmmanud oled laua all kokku
kramplikult
koomale
ok
ära karda
ma jätan su rahule
mul on jalad soojas
mul on kalossidega vildid
ja seal sees puuvillased punased sokid
eile ostsin need pealinnas
turu pealt
omale
kui mind kutsuti kuuse alla
vaibale
kannatada lubasin sel korralgi
jõulud välja
kes kannatab
see kaua elab
sülti lubasin keeta
see keeb ka tavaliselt oma viis tundi
paneb alati mu kannatlikkuse proovile
hommikul kui kahvliga torkima lähen
et kas tudiseb või ei
kas peaks jälle jälle
veelkord
zelatiiniga seekord
ümber keetma või ei
just siis on see moment
nagu avaks facebooki õhetavil põsil
et kas keegi kirjutanud on või ei
just see on see moment
et kas on
see vana siga
kõva või ei
ole üldse
mingi tegija
kokk mina
võib - olla mu silmad näevad ka järgmist jaanipäeva
kes kannatab
see…
Jõulumees trepimademel
Lumehelbeke ristiks kaelas
Kingitu
s
eks