Tere!
Teen siis koos kaidimusi'ga järjejuttu. Selles jutus on armastust, draamat, pisaraid, samas ka rõõmu ja naeru ning palju muud sellist. Mõne jaoks võib jutt esialgu igav tunduda, kuid ma tõotan teile, et sellest järjejutust saab asja.
Osad tulevad võimalikult kiiresti ja tahan ära mainida, et kommentaare peab olema piisavalt ja skoor võiks ka normaalne olla. Iseendale ma seda järjejuttu kirjutama ei hakka. Ja ma arvan, et Kaidi nõustub minuga.
TEADETE VÕIMALUSED:
1.) Liitud minu klubiga. (Teatame Kaidiga mõlemad siin klubis. LIITUGE!)
2.) Kirjutad natukene sisukama kommentaari, kus avaldad arvamust. Samuti on alati oodatud ka väike kriitika, et juttu lihvida, jms. Ärge kartke. Ma ei solvu, kui te kritiseerite mu juttu - see just teeb mulle head ja siis ma tean, mida oma lugejatele ja fännidele pakkuda.
3.) Lisa mind tähelepanu-listi. (See kõige lihtsam, sest teade/teated tuleb/tulevad automaatselt + meil kõigil on lihtsam.)

---
1.#

Kui ma hommikul üles ärkasin (ja sain oma toimetustega valmis, mille alla kuuluvad riidesse panek, hamba pesu, jne), suundusin ma kohe elutuppa. Sealsamas võimles Annie. Jaa, ta nägi oma figuuri nimel palju vaeva. Ta käis trennides, jooksis pidevalt oma parimate sõbrannadega (Debora ja Debbie), võimles ja tegi üleüldse kõvasti trenni. Vahet pole. Ausalt öeldes mina poleks küll midagi taolist viitsinud teha. Noh, trenni teha - joosta, võimelda.. Mõttetu.
"Tšau!" lehvitas Annie mulle ja tema näole ilmus lai naeratus.
"Tšau jah," vastasin ma. Brady passis Annie kõrval ja vahtis, kuidas tema suurem õde võimleb. Jaa, nii huvitav tegevus, või mis? Aga no, väikeste laste jaoks on ka kõige mõttetumad asjad just kõige huvitavamad asjad üldse. Ma ei tea, kas te saite aru, mis ma ütlesin, sest ma selline inimene, kes armastab luua väga pikke ja keerulisi lauseid. Vahet pole. Eks?
"Andsid Bradyle süüa ka?" küsisin ma ja suundusin külmkapi poole.
"Jaa. Mis sa siis arvasid?" naeris mu õde. "Ise sõin ka midagi."
"Nagu mida? Paar kohukest?" irvitasin ma. Annie vahtis mind pahaselt ja vastas: "Ära mõnita. Aga muidu jah. Täiega head olid, aga ma pean figuuri hoidma. Sa tead ju."
"Mhh. Mis mõte sellel on? Ma saan aru jah, et sul see tantsutrenn ka, kus sa pead heas vormis olema , või umbes nii. Aga siiski.. Jääksime äkki normaalsuse juurde, An?" ohkasin ma. Annie kehitas õlgu.
"Mina ei leia enda võimlemistes ja trennides küll midagi ebanormaalset," vaidles Annie vastu. Sel teemal me enam ei viitsinud rääkida. See oli nii mõttetu ka.
"Paps läks juba ära, jah?" küsisin ma. Annie noogutas pead ja lõpetas siis võimlemise. Ta võttis väikese Brady endale sülle ja tatsas minu juurde.
"Juba täna varahommikul. Oli vist kell viis," lausus tüdruk. Naersin.
"Kuidas sa kõike nii täpselt tead?" uurisin ma ja naersin jälle. Veelgi kõvema häälega.
"Paps kolistas all ja ma jäin korraks vahtima oma kella kapi peal," teatas Annie. "Kuule, ega sa ei tea, millal Paul ja Richard tagasi tulevad? Igatsen oma musirulli tohutult."
"Nagu ma teaks!" pomisesin ma. Annie vaatas mind imelikult ja küsis siis: "Mis viga?"
"Vabandust. Minu ja Richardi suhe pole sugugi hea," ohkasin ma.
"Hmm..," ütles ta seepeale. Ilmselgelt ta ei osanud enam midagi öelda. Ega ma ka tema asemel poleks osanud midagi öelda. Võibolla oleks mõnitanud või midagi, aga no, vahet pole!
"Kuidas sinu ja Pauli suhe siis on?" küsisin ma. Annie naeratas.
"No, ausalt öeldes SUPER! Me helistame põhimõtteliselt teineteisele iga päev, saadame sõnumeid.. No, igast asju, saad aru, eks?" lausus Annie. Noogutasin pead ja proovisin naeratada. See ebaõnnestus. Proovisin siis kohe muiata, mis vähemalt normaalselt välja tuli. Siiski, ma olin oma õe peale kade. Ta on Pauliga koos juba kolmandat aastat ja nende suhe on lihtsalt imeline! Ausalt ka. Annie rääkis pidevalt, kui kena suhe temal ja Paulil on. Kas pole siis mitte kadestusväärne..? Minu arust on küll..
Järsku helises minu telefon. Ekraani peal vilkus Richardi nimi.
"Richard!" ohkisin ma. Annie naeratas ja käskis kõne vastu võtta. Noogutasin, jooksin enda tuppa ja võtsin siis otsemaid kõne vastu.
*
"Richard!" ohkisin ma õnnelikult.
"Amy või?" naeris poiss.
"Jah. Mina. Usu või mitte, aga mina ja Annie just rääkisime sinust.. Ja Paulist," naersin ma.
"Ausalt? Tore. Tead, mul on sulle hea uudis," alustas Richard.
"No?" olin ma kärsitu.
"Me tuleme täna Pauliga koju. Oleme kohe kodus. Mõtlesime, et äkki hüppame teie juurest ka läbi, või midagi sellist?" ütles Richard.
"APPI, AUSALT? OH, SEE ON JU IMELINE UUDIS! MUIDUGI HÜPAKE LÄBI!" karjusin ma, sest ma polnud Richardit näinud juba (tont) teab, kui kaua. Ja ma olin meeletult õnnelik, kui ma sain teada, et ta just täna külastab koos Pauliga mind ja mu õde.
"No, okei, ma pean lõpetama. Helistan sulle hiljem. Näeme!" ja ta pani toru hargile*
Pistsin telefoni taskusse ja läksin kööki tagasi.
"No, mis rääkisite?" küsis Annie kannatamatult. Ta ilmselgelt tunnetas ette, et midagi on teoksil. Ma olen kindel, et minu näoilme ja silmapaistev rõõm reetsid mu.
"Paul ja Richard tulevad täna koju!" teatasin ma. Annie vahtis mind hämmeldunult. Ta oli täiesti kivistunud. "Tule maa peale tagasi!"
"Oh, anna andeks. Ma ei tea, mis juhtus," naeris Annie. Noogutasin pead ja vastasin: "Ma arvan ka."
"Issand, kas ma näen enda kallikest?" küsis Annie, nagu ta ei usuks mu juttu.
"Muidugi!" nentisin ma ja naeratasin. Annie oli kohutavalt õnnelik.
"Ma vaatan, et sina oled ka päris õnnelik," ütles Annie. Ma kehitasin õlgu.
"Eks ma ikka olen. Richardit näen ju," naeratasin ma. Annie silmitses mind teraselt. "Mis on?"
"Ei midagi. Alles rääkisid, kui halvas seisus teie suhe on. Nüüd nii õnnelik ja midagi sellist," irvitas mu õde. Naeratasin, kuid ei öelnud seepeale midagi erilist. Ainult ohkisin ja puhkisin.
"Kas sa tead, kunas nad tulevad?" uuris Annie. Raputasin pead.
"Richard lubas helistada," ütlesin ma. "Äkki teeks natuke süüa?"
"Okei. Aga kuule, mis Bradyst saab? Ma rohkem tahaksin Pauliga koos olla," rääkis Annie. Porisesin.
"Kas tädi Antoniettal pole võimalik Brady eest täna hoolt kanda?" küsisin ma.
"Mul pole õrna aimugi, aga ma võin küsida," lausus ta.
"Küsi!" ütlesin ma. Annie noogutas pead, võttis Brady jälle enda sülle, kes enne mängis sealsamas oma klotsidega, ja helistas seejärel meie tädile.
Mina isiklikult lootsin küll, et tädi Antoniettal on aega Brady järele vaadata. Tavaliselt tal on küll, mõtlesin ma. Kiikasin külmkappi ja sealt ma midagi erilist ei leidnud.
"Ta on nõus! Ütles, et me viiks Brady tema juurde siis," kilkas Annie ja plaksutas vaimustunult käsi. Naeratasin.
"Kas sa saaksid tellida endale takso ja viia Brady ära?" küsisin ma. Annie noogutas pead.
"Ikka saan! See käib ju nii kiirelt!" naeratas ta.
"Olgu. Kas sa viitsiksid poest ka läbi käia? Peaks endale toidukraami muretsema. Paps ka lähiajal koju ei tule, ma usun. Või mis?" küsisin ma.
"Ma kaldun ka arvama, et paps lähipäevil koju ei tule. Aga okei, ma lähen vahetan riided endal ja Bradyl ära. Sa tee nii kaua ostu nimekiri valmis!" ütles mu õde ja kõndis koos Bradyga minema.
Mina otsustasin hakata tegema muffineid. Õnneks olid meil igasugused koostisosad olemas ja mingisugust probleemi polnud. "Me siis läheme!"
Ja läinud nad siis olid. Annie ja Brady. Ma ei jõudnud nendega isegi hüvasti jätta, aga vahet polnud. Küpsetasin siis oma muffineid ja järsku ma kuulsin autopõrinat. Keegi koputas uksele.
Olin sada protsenti kindel, et see oli Annie, kuigi kummaline oli see, et ta koputas uksele. Miks ta lihtsalt uksest sisse ei astu?
Kui ma ukse avasin, nägin ma seal hoopis Richardit! Ainult Richardit jah! See oli küll paras hoop!
"Richard!" kiljatasin ma. "Sa ehmatasid mind!"
"Kas mina, su kallim, tõesti ehmatan sind nii väga?" puhkes Richard naerma. Hakkasin ka naerma ja ütlesin: "Tule siis sisse."
Richard pani jope nagisse ja saapad ukse juurde ning me läksime kööki. Sealsamas oli ka suur kauss, kuhu ma olin muffinid pannud.
"Näe, võta muffinit. Just tegin," ütlesin ma. Richard naeratas ja võttis muffini sõbralikult vastu ning nosis seda suure isuga.
"Oih, ma oleksin peaaegu unustanud!" kohkus ta ja võttis kilekotist välja tulipunased roosid ning hiiglasliku šokolaadi.
"Oi, tänan..," punastasin ma. Kuidas ta küll suutis mind üllatada.. Tulipunased roosid.. Oh, need on ju minu lemmikud! Ja šokolaad - mm, ma armastan šokolaadi.
"Mõtlesin, et toon sulle midagi. Pole kaua näinud ka," ütles ta ja tahtis mind suudelda, kuid ma tõukasin ta eemale. "Mis viga?"
"Ei midagi. Mul on vaja sinuga rääkida," laususin ma. Panin veripunased roosid ja isuäratava šokolaadi kõrvale ning vaatasin talle otse silma. See oli suhteliselt hirmutav. Ma ei tea, miks.
"Millest?" küsis ta.
"Richard, mulle hakkab tunduma, et meie armastussuhe on lõppemas, või midagi sellist. Kõik on muutunud," sosistasin ma. Richard muigas.
"Kõik muutub kunagi," ütles ta seejärel. "Aga sa tead ju, et ma armastan sind, Amy."
"Võimalik. Aga ma ei tea.. Kõik on nii võõras," tõmbusin ma eemale. Richard ohkas.
"Muidugi. Ma olin ju paar nädalat ära. Tead isegi. Ma igatsesin sind tohutult. Ma armastan sind. Ma tahan sinuga oma väärtuslikku aega veeta. Sa tead ju sedagi," rääkis Richard.
"Jah..," ütlesin ma vaikselt. Ma ei osanud enam midagi erilist kosta.
"No, milles siis probleem on? Ma olen põhimõtteliselt terve kuu ära. Ma igatsesin sinu järele. Ma tahan taaskord sinu suudlusi, kallistusi tunda..," ütles poiss. Naeratasin kergelt, kuid ei öelnud midagi. "Kas ma nüüd saaksin musi?"
"Järgmine kord!" ütlesin ma. Minu vastus hämmastas mind ennast ka. Richard tõmbus solvunult eemale.
"Me oleme kodus!" karjus mu õde Annie. "Ja Paul on minuga!"
Ta tuli koos Pauliga meie juurde.
"Oi, tegid muffineid või?" küsis mu õde ja sõi ühe muffini ära. Pakkusin ka Paulile, kuid too keeldus, tuues põhjuseks selle, et ta alles sõi kodus ema tehtud lasanjet ja magustoitu. "Tead, Paul, ma igatsesin su järele nii väga. Tead seda ikka?"
"Jaa, muidugi. Ma sinu järele ka, musi!" ja nad suudlesid. Suhteliselt nõme oli vaadata neid. Ka Richard vahtis neid solvunult.
"Mis te ei suudlegi ega juubeldagi või?" pöördus Paul minu ja Richardi poole. Punastasin.
"Ah, Amy ei taha!" pomises Richard nukralt.
"Näh, sellepärast ei pea kohe solvukat maha panema ju!" ütlesin ma seevastu. Paul naeris ja ütles mulle siis: "No, kuule, Amy, ole nüüd mõistlik. Richard igatses su järele meeletult. Ta muudkui vatras sinust ja rääkis seal teises kohas, kui väga ta sinu järele igatseb ning kui väga ta sind armastab. Kingi talle nüüd väike suudlus ka."
"Ah, minge perse!" solvusin ma ja jooksin enda tuppa.
"Amy! Oota! Amy!" kuulsin Anniet hüüdmas. Keerasin ukse lukku. Proovisin Anniet ja tema kisa ignoreerida, aga see oli võimatu. Ta käis kohutavalt pinda (mitte halvas mõttes), mistõttu ma keerasin ukse lukust lahti ja lasin ta enda tuppa. "Mis värk on, Amy?"
"Mis mõttes?" küsisin ma kurvalt.
"Mis sul viga on, et sa niiviisi käitud Richardiga? Täiesti iseenesestmõistetav ju, et ta tahab sind suudelda, kallistada ja midagi taolist teha. Miks sa teda niimoodi eemale tõrjud?" küsis Annie pahaselt. "Tunded otsas või?"
Ma ei osanud sellele küsimusele vastata. Aga ma teadsin, et ma pean midagigi vastama, sest Annie oleks hakanud tüütama selle küsimusega mind tükk aega.
"Ei. Ma lihtsalt ei tea!" pomisesin ma. Mulle tulid pisarad vägisi silma. Lihtsalt tulid. Iseenesest. Sel hetkel vajasin ma kõige rohkem oma õe toetust. Aga ma ei võinud kindel olla, et ta mulle seda toetust pakub, sest mulle hakkas aina rohkem tunduma, et ta oli pahane minu halva käitumise pärast. Ta oli ka vist solvunud, et ma Richardiga niiviisi ülbitsesin.
"See kõik tuli iseenesest. Lihtsalt iseenesest," ütlesin ma siis.

*
Kaidi jätkab. Oodake uut osa temalt. Loodetavasti minu osa oli piisavalt normaalne, et panna üks ilus roheline näpp ja kommenteerida. Kriitika igati oodatud!
PEATEGELASTE PILDID KAIDI (kaidimusi) ALBUMIS. VAADAKE JÄRGI, KUI HUVI TEKIB! :)

Like! 8