Kohalike rahvaste kultuuriline järjepidevus on siinmail kestnud palju kauem.Kaali katastroof ületas kindlasti selles passiivsete osalejate ettekujutusvõime.Põhjala rahvaste terviklik ilmapilt varises kokku.

Uute kujunevasse maalimapilti tuli võimaluste piires sobitada ka üleelatud kaos.Küllap sellest see valuline suhtumine päikesevarjutusse.Katastroofi kodumise kartus?Ilmselged päikesehuku jäljed leiduvad läti mütoloogias ja muinasskandinaavalaste Edda-lauludes,kaja on kandunud kreeka,keldi ning

isegi kristlikku mütoloogiasse.Kaali meteoriit sadas inimasustaud paika imestava maarahva silme ette maha,s.o.päike hukus ja sündis paari-kolme päeva pärast uuesti- kui hajus põlevate metsade suitsuving

ja plahvatusetolmu.Juhtus see kõik ajal,mil taeva vastu tunti harrast ja kõikehõlmavat huvi,nagu kirjutab nende kaugete aegade kohta Ameerika raadioastronoom Gereld Stanley Hawkins,Stonehenge'i

ja Egiptuse päikesetemplite saladuse lahendaja.( G.S.Hawkins tõestab,et need päikesetamplid on orienteetitud pööripäevastele päikesetõusudele,tähendades omapärasid kivikalendreid.Muistsete kreeklaste mäetamimist mööda ahvardas taevavõlv sadada,maa põles ja pind avanes ning valguskiir

tungis allima kui hukkus Päikese poeg Phaethon.Isake Päike kattis sügavas leinas näo terveks päevaks

ega ilmutanud oma palet ilmarhahvale.Päev pimenes,üksi tulekahude kuma valgustas ilmamaad.Kuigi

tulised päikesehobused olid kaldunud kõrvale sissesõidetutud teelt,ei langenud taevavõlv siisiki alla ega

ega taevakaas kaldunud,küll aga nõtkusid Atlase põlved.Varitses oht,et taevas võib maha variseda.

Maaema tõstis kaebehäält Zeusi vastu:Kas tõesti peab algne Kaos tagasi tulema,maa ja allilm ning vetevald hukka saama,sest Atlas suudab vaevu taeva rarskust kanda.Zeus virutas päikesenoolega,surmas Phaethoni ja kustutas ilmatule.Phaethon (' kiirgav',Heliose teine nimi) langes

leegitsevate juustega hõõguva laotuse läbi nagu täht maha kaugele Põhjamaale Eridanose lahe saare

peale.