Inimajaloo jooksul on ilmas elanud ei tea kui palju miljardeid inimesi. Oma elukeste jooksul on nad kohanud, tundnud, puudutanud ja mäletanud ehk piisakese sellest merest. Ükski pole olnud teisega ühesugune. Mõni ehk sarnasem kellegiga kui teine, mälusoppidesse on nii jäänud. Kunsttükk ikka küll: ennast mitte korrata lasta, et teistele ainukordsena meelde jääda... Aga nad näevad ses hetkes selles tilgas teist piiska oma hetkega, tema inimkuju ja ta palet. Ja hakkavad kohe kahtlustama, et oleks nagu kohanud, no nii meenutab kedagi. Keda siis.... Võibolla nad oma elukeste vältel samaaegselt omasugustega kõrvuti minnes-tulles maalisid oma peades pildikesi teistest nägudest, mis sündisid kujutlusest, soovist just sellist kohata... või ise see olla. Mine tea, võib olla kõigest nägetud-kogetust neil kujuneb soovunelm kellestki ja kui nad Teda näevad, siis ahhetavad.... nii eriline ja tuttavlik on ta. Mis äratundmine miljardite nägude ja kujutluste seast...
Küllaltki õige ütlemine *YES*