Sinu suunas sõidab auto, sa näed juhi silmi, mitte nägu, silmi, ja ei suuda liikuda kuhugi. Kõik ümberringi kaob ja aeg liigub nii aeglaselt, et tunned tema liikumist. Siis ta pilgutab ja sa tead, mida teha - joosta valimata suunda, et pääseda neist silmadest. Joosta nägemata kedagi ja korraga tunned, et sinuga koos jookseb terve tänav, äkki hakkad kuulma hääli, keegi kukub, sellest jookstakse üle, siis kukub veel keegi ja veel keegi. Politsei, sõdurid, relvade vinnastamise klõbin....

Oled sattunud metroosses ja istunud rongi, rong liigub, sa istud, inimesed sinu ümber on kuidagi segaduses ja vaatavad SIND. Nüüd ta tuleb - HIRM, seletamatu, arusaamatu, nimetu õudus ja sa isegi ei tea, mida kardad. Kõlab tuttav nimi, väljud, tänav on rahulik, inimesed kõnnivad, naeratavad, räägivad, kõik on tavaline. Kas polegi midagi juhtunud?!

Hiljem juba laevas, kõigele tagasi mõeldes, tuleb rahu ja uuesti hirm, seletamatu, arusaamatu, nimetu....