Nii, eelmisel pühapäeval sai siis jällegi arvestatavalt patuelu elatud. Ikka jälle hooruspattu langetud. Ehk siis tööle minnes nägin Õhk/Vesi Plazas ehk Statoili ja McDonaldsi vahelises parklas valgust plinkimas ja tümmi käimas. Kuna aga järgmise bussini oli kümmekond minutit aega, sai seda uudistamas käidud. Milles minu kuritegu seisneski. Taas kord ebalojaalsus perekonnale. Ja kui taas meelde tuleb, et juba üle kümne aasta olen nõndaviisi perelõhkujana elanud, siis see tõdemus kohtub minu mõistusega nagu saapakand kõrisõlmega.

Aga miks ma sellest alles täna räägin - ehk siis, miks see just nüüd meelde tuli. Sest töölt tulles oli mul paratamatult teha taas vahepeatus kesklinnas. Kohas, mis on paksult täis õhukeses riides neiusid. Kas peaksin Jumalat paluma, et ta mu pimedaks teeks?

Like!