Eelmises osas : Nüüd vist ongi kõik , see unenägu sai siiski tõeks ...Ma mõtlesin veel sellele et nüüd ongi lõpp , siit ma eluga välja ei tule. Järsku kadus valu , kõik läks pimedaks . Ma olin täiesti terve , kuskil polnud valu , nagu poleks midagi juhtunudki. Nägin eemal ilusat valgust , mis lausa sundis enda poole tulema. See oli nii ilus ja kütkestav . Mu jalad hakkasid iseenesest sinna poole liikuma, kuid ma teadsin mis juhtub kui ma lähen valgusesse....Ma ei saa veel lahkuda.. veel ei ole õige aeg ...

...Taganesin aeglaselt , kuid järsku see valgus kadus. Tundsin et jalad on nõrgad ..Ma kukkusin maha , ei jõudnud, ei suutnud enam seista . Kõik kohad hakkasid valutama..Ma sulgesin oma silmad, sest ma ei suutnud neid enam lahti hoida..Kuid siis tundsin nagu miski tõmbas mind endaga kaasa..Kuulsin igasugu erinevaid hääli...Avasin aeglaselt oma silmad, kõik oli udune ja valge.Kas ma olen surnud ? oli esimene mõte mu peas.. Pilgutasin mitmeid kordi silmi , et arusaada, kus ma olen..Inimesed olid mu ümber..Üks karjus : Ta ärkas! .. Kus ma olen? mida ma siin teen ? Kes need inimesed on ? Ma ei saanud millegist aru. Vaatasin ringi , sain aru et ma olen haiglas aga mida ma siin teen ? Mnu küljes oli sadu aparaate, kõik kohad olid valusad, kaetud sidemetega .Mis minuga juhtus, miks ma siin olen ? Ma ei mäleta enam midagi , ma ei saa aru ,mitte millegist enam . MInd viidi kuskile, arvatavasti oma palatisse. Arstid lahkusid . Kuid natukese aja pärast avanes uks, sisse tuli mingi naine .

N : Kullake, lõpuks ometi sa ärkasin !

Annu: Mis mõttes lõpuks ometi ? Mis minuga juhtus üldse ? Miks ma siin olen ja kes sa oled ?

N : Annu , sa ei mäleta mis sinuga juhtus ? Auto avarii ! Ma arvasin et sa ei ärkagi enam , sa olid kuu aega koomas ! Ja mis küsimus see on , kes ma olen ?

Annu : Ei ma õesti ei mäleta ! KOOMAS ? KUU AEGA ? Mis mõttes nagu ? Ja ma tõesti ei tea sind , kes sa oled ?

N : Ma olen su ema ! Jah sa olid koomas..

Annu : Minu ema ? Miks ma sind siis ära ei tunne ? Mis toimub , ma ei saa enam millestki aru...

See naine vaatas mind kurbade silmadega veel paar minutit ja lahkus. Minu ema ? Miks ma siis teda ei mäleta ? Ma mõtisklesin selle üle veel natuke ja siis mõtlesin et proovin end liigutada , kõik kohad on jube kanged .Misasja , ma ei tunne oma alakeha , mis toimub ? Eieieiei see pole võimalik ! Ma ei tundnud oma jalgu . Sain šoki sellest. Pisar jooksis mööd põske alla, selle järgnes teine ja juba ka kolmas. Ma hakkasin lootusetult nutma. See pole võimalik ! Ma olen halvatud. Kas ma pean nüüd terve ülejäänud elu mingis näruses ratastoolis veetma? Ma ei taha seda! Ma oleksin parema meelega surnud , kui terve elu ratastooli aheldatud ja nagu ma aru saan siis ka mälukaotusega elada ... Uks avanes jälle, arst tuli sisse . Ta vaatas mulle otsa ja sai aru , et midagi on valesti .

Arst: Mis juhtus , kas tunned end väga halvasti ?

Ma vaatasin talle otsa mõne mitu ja ütlesin siis:

Annu: Ma ei tunne oma jalgu ja ma ei mäleta mitte midagi...

Arsti nägu muutus kohe palju tõsisemaks.

Arst: Me peame sulle mõned analüüsid ja uuringud tegema, igaksjuhuks ka rõntgeni uuesti .

Annu: Kas ma pean nüüd ülejäänud elu veetma ratastoolis ? Ja mälukaotusega ?

Arst: Ma ei saa sulle hetkel mitte midagi ütelda, enne peame vaatama , millest need tingitud on .

Arst lahkus , mõne aja pärast tuli ta uuesti tagasi ja mind viidi kuskile mujale. Mulle tehid igasugu erinevaid uuringuid ja võeti analüüse . Siis viidi mind tagasi palatisse .

Arst: Sa peaksid nüüd natuke puhkama !

Ma sulgesin oma silmad, aga keegi tuli veel palatisse.Hääle järgi sain aru et see oli see naine , kes end minu emaks nimetas aga temaga oli keegi veel , meessoost .Ma ei teinud silmi lahti sest kuulsin kuidas nad rääkisid.

Ema: Kuidas mu tütrega on ?

Arst : Praeguste andmete järgi on tal mälukaotus, mis ei pruugi olla jäädavalt, kuid ta alakeha on halvatud !

Ema: Ei , ei ole võimalik . Kas ta jääb terveks eluks ratastooli nüüd ?

Arst : Seda ei oska ma öelda..

Ma avasin oma silmad ja mu ema märkas seda.

Ema: Annu ? Sa..sa kuulsid kõike ?

Annu: Jah! ..

Ma hakkasin jälle nutma. Ma tahan surra, niimoodi ma küll edasi elada ei taha...See ei saa võimalik olla .. Arst lahkus ,aga mu ema ja see poiss tulid minu juurde . Ema rääkis mulle et ma saan veel terveks, aga ma ei uskunud teda. Ma tean isegi et on väga väike võimalus et ma kõndima veel kunagi hakkan ja et mu mälu taastub. Ma vaatain sellele poisile otsa. Ta vaatas mind väga kurva näoga, aga mind valdas üle keha imelik tunne. Selle kuti silmad olid kuidagi väga tuttavad..Kes ta on ? Miks tema juures oleks mind nii rahutuks teed .. Ta tundub väga tuttav.

Annu: Kes tema on ?

Ema: Sa ei mäleta teda ka ?

Annu: Ei ...

Vaatasin talle uuesti otsa . Ta nägu muutus veel kurvemaks, ja isegi mõni pisar voolas mööda põske alla . Ta võttis mu käe oma käte vahele. Sel hetkel lendas mul kõhus sadu liblikaid ja mul tekkisid külma ja kuumavärinad segamini . Miks ta mulle nii mõjub ? Miks ta ei ütle kes ta on ? Ta tundub kuidagi väga oluline .. Aga miks ? Mu peas keerles sadu küsimusi, mis vajasid vastust ...

Like! 23