Niisiis , alustan uue jutuga. Inspiratsioon tuli mu unenäost ,ehk siis see mis siin kirjas on , on kõik minu päris unenägu :)

Loodan et meeldib :)

Mõnusat lugemist!

Ja lõpuks ongi käes päev , mida ma olen nii kaua oodanud. Minu kuueteistkümnes sünnipäev. Ma loodan et kõik läheb hästi ja tuleb kõva pidu, kuigi mind hirmutab üks unenägu, mida olen juba mitu korda näinud, oma sünnipäevast...

Mu mõtteid katkestas telefoni helisemine, helistajaks on Kris .

Annu: Ja tibu , räägi ?!

Kris: Kullake , palju palju õnne sünnipäevaks !

Annu: Aitähh kallis :) !

Kris: Muide, me sõpradega korraldasime su peo ise .

Annu: Wow, suuur aitäh teile, aga kus ?

Kris: See on üllatus! Tee ennast korda, ma tulen kella kaheksaks sulle järgi !

Annu: Selge, tsau :)

Kris: Armastan!

Annu: Ja mina sind !

Ma olen õnnelik, et mul on selline kutt nagu Kris. Ta on ainulaadne! Ma peaks vist vaikselt sättima hakkama, sest kell on juba neli...

Ma käisin pesus ära, valisin välja riided mida selga panna. Võimatu oli otsustada, kuid lõpuks otsustasin oma lemmik minikleidi kasuks. Jalga panin karvased tikk kontsaga saapad. Sirgendasin veel juuksed ära, panin oma lipsuga punasepeavõru pähe, tegin väikse meigi ja otsisin ehted juurde. Aeg oli märkamatult kiiresti läind ja kell hakkas juba kaheksa saama. Istusin veel veidikene arvutis ja siis Kris juba helistasgi. Ma läksin maja ette . Kris tuli kohe autost välja, käes suur kimp mu lemmik lilli, pikad tulipunased roosid. Ta soovis mulle veelkord õnne, andis lilled, tegi suure kalli ja siis andis veel ühe pika magusa suudluse.

Kris: Kingituse saad hiljem ;) .

Me istusime autosse ja hakkasime sõitma. Kõik tundus kuidagi tuttav, see tee, jutt auto jms , kuid ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu. Me jõudsime juba mingile maanteele ja järsku tabas mind ootamatult halb eelaimdus .Me sõitsime päris kiiresti, 110 km/h . Ma märkasin meile kiiresti eest poolt lähenevat kahlase sõidustiiliga autot. See aina lähenes ja lähenes. Ma jõudsin veel sosistada: Ei ole võimalik.. ja käis kõva pauk. See auto sõitis meile otsa. Me lendasime üle tee piireteja keerlesime mitu korda autoga ning maandusime ikkagi ratastele. Auto libises kiiresti veel kaugemale.. Puu lähenes.. Järgmine hetk olime me juba minupoolse ukseva vastu puud . Kõik läks pimedaks, ma tundsin , kuidas ma olin auto ja puu vahele litsutud..Tundsin igal pool valu ...Kuulsin kuidas Kris mu nime karjus , ta oli paanikas, üritas mind aidata , kuid ta ei saanud midagi teha.. Mul hakkas külm, Ma ei suutnud end liigutada .. tundsin isegi suus vere maitset..ja hingata oli raske..Nüüd vist ongi kõik , see unenägu sai siiski tõeks ...Ma mõtlesin veel sellele et nüüd ongi lõpp , siit ma eluga välja ei tule. Järsku kadus valu , kõik läks pimedaks . Ma olin täiesti terve , kuskil polnud valu , nagu poleks midagi juhtunudki. Nägin eemal ilusat valgust , mis lausa sundis enda poole tulema. See oli nii ilus ja kütkestav . Mu jalad hakkasid iseenesest sinna poole liikuma, kuid ma teadsin mis juhtub kui ma lähen valgusesse....Ma ei saa veel lahkuda.. veel ei ole õige aeg ...

Meeldis ?

Rohelisi näppe ja kommentaare :)

Kriitika on ka tere tulnud :) .

Like! 53