Mõnigaid põhimõtteid, mida teenistuses peamiselt alluvate peal olen üritanud rakendada ja mille peale vahest inimesed tigedadki on :)
Olen need aastate käigus välja kujundanud ja need on seega pagana visad muutuma. Eks üritan neid jõudu mööda ka alluvatesse sisendada, kui mul neid juhtub teenistuses olema. Soovitan ka teistele, kel vastava teemaga pistmist.

Hindan alluvate kaitsetahet ja teenistuslikku motiveeritust.
Kui keegi tuleb nina alla hõõruma, kui vastumeelne on talle ikka teenistus ja kui savi on tal riigikaitsest ja kodumaast, siis pole ka mõtet midagi üleloomulikku vastu oodata. Saan aru, et kõik ei ole patrioodid, kuid vahest võiks olla viisakas ja mitte avalikult negatiivsust (või oma vaimuvaesust) välja näidata.

Hindan kaitseväelist viisakust ja kohusetunnet.
Kui ülemaga suheldes jälgitakse korrektselt kaitseväes ette nähtud viisakusreegleid, avaldatakse sellega tegelikult ka austust ülema vastu, mida võib mõnikord käsitleda, kui isiklikku lugupidamist. Samuti näitab viisakusreeglite korrektne täitmine inimese enda motiveeritust ja hoiakut teenistuses. Ülemaga rääkides peavad kannad koos olema.

Üritan kõigisse võrdselt-erapooletult suhtuda ehk mitte kedagi eelistada.
Ühtede nähtav eelistamine teistele on kõigest hoolimata ebaaus. Alluvaid tuleb käsitleda võrdest lähtepunktist. Inimestega seotud probleemide kaalumist tuleb alustada 0 -ist ja siis vaadata, kuidas asi iseenesest välja näeb. 
Erandiks on need, eks ise endale nähtavalt meelega negatiivse eelistuse on välja teeninud.

Heade alluvate ülemate autoriteeti üritan alati toetada.
Alluvad juhid on juhi käepikendus ja kui nad saavad oma asjadega hästi hakkama, teevad nad ülema elu ja teenistuse kergemaks ning vastupidi. Noored ülemad on sageli veidi rohelised ja vajavad suunamist, kuid see kõik ei tähenda, et ülem hoolimatult nende autoriteeti võiks õõnestada. Kui ülem ei toeta alluva ülema autoriteeti, ei toeta alluv ülem tavaliselt ka ülema autoriteeti oma enda alluvate ees.

Ei tee eriti kergesti järeleandmisi ega erandeid.
Kord on kõigile samasugune ja kõigil on võrdsed võimalused. Kui soodustusi pole ette nähtud, ei ole tavaliselt tegelikult ka vajadust. Lahingutegevus on näiteks samuti kõigile sõduritele võrdne ja sealgi ei tehta kellelegi erandeid. Ei kannata absoluutselt vingumist ja mangumist.

Lähtun organiseerimisel võimalikult üldisest otstarbekusest ja süsteemsusest.
Asjad peavad kulgema ja paiknema kindla korra järgi. Igal detalili peab olema oma põhjendus. See suurendab pikkamisi kogu süsteemi efektiivsust ja toimivust. Nii on tegelikult ka asjadest parem ülevaade.

Üritan pudrumägesid mitte kokku lubada.
Sõjaväeline juht peab pidama oma sõna. Kui asi pole veel täpselt selge, ei ole ka õige midagi alluvatele kokku lubada. Pigem olla aus ja rääkida, et asi pole kindel, mitte midagi inimeste rahustamiseks ette lubada-valetada. Ebakindlatest asjadest tuleks rääkida alluvatele nii, nagu nad on.

Ei otsi odavat populaarsust.
Odavat populaarsust on tegelikult kõige lihtsam välja teenida, aga see on nõme. Seepärast ma seda teed reeglina kunagi ei lähe. Võin olla "paha", kuid järeleandmiste hinnaga end ka "heaks" tegema ei hakka. 
"Präänikuga" liialdavad põhiliselt ülemad, kes on kas muidu teenistuses ebakompetentsed, nõrga iseloomuga või lihtsalt laisad, et alluvate vastu nõudlikkust üles näidata.

Pisiasjadest algavad suured.
Pean tavaliselt detaile üsna oluliseks. Kui detailid on korralikult paigas, lahendevad ka suured asjad paremini. Täpsus on sageli õnnestumise üheks olulisemaks aluseks.

Olen alluvatega tavaliselt rõhutatult rahulik, väljavihastamiseks läheb aega...
Tavaliselt hoian end vaos ja suhtlen kaitseväelastega rahulikul, kuid resoluutsel toonil. Üritan emotsioonid endale jätta ja soovitan seda teha ka teistel. Kui mind aga pikalt ja järjekindlalt vihale ajada, siis võidakse eesmärk üsna ootamatult ka saavutada. Aga tegelikult on mind vihasena näinud vist üsna vähesed inimesed.

Teenistusbürokraatiat pean vajalikuks.
Bürokraatia on tülikas ja takistav, kuid hästi läbi mõelduna teeb süsteemi palju paindlikumaks ja efektiivsemaks. Bürokraatiast on vahel ka praktilist kasu, kui mingi protsess muidu segaseks kipub jääma. Seega on büroktraatia üks süsteemi ja korra alus.

Teenistusliku pädevuse põhialus on kogemus, mitte koolis tuupimine.
Koolist pole võimalik kunagi saada piisavat kogemust ja need, kes peavad end peale mingi diplomi omandamist kohe kõvadeks tegijateks, on ikka koomikud küll. Praktika, mis sageli teooriast erineb, annab vähemalt poole tegelikust pädevusest. Eriti oluline on pikk praktika allohvitseridele, kuna pinginühkimine annab neile ameti poolest kõvasti vähem kasulikku, kui igapäevased teenistuskogemused.
Ohvitsere õpetatakse 3x kauem ja nende ülesandeks peab olema kasutada oma teadmisi, jättes samas oskusi ja kogemust nõudva osa allohvitseride kapsaaeda. Nii õnnestuvad asjad paremini.

Kiita saavad vaid parimad.
Mulle ei meeldi kiitustega laiutada. Kui keegi kiita saab, siis peab ta tõesti täielikult seda väärt olema. Samuti peab ta konkreestelt teadma, mille eest teda ikkagi ergutatakse. Lihtsalt "hea teenistus" on mage põhjendus.

Like! 1