uskusin
kui ema ütles
et kommionud on pahad
nad tulevad kui kollionud kapist välja
kui sa ei jää nüüd kohe tuttu
kuigi terve mõistus vaidles sellele vastu
kuidas siis nii
kommid ju nii magusad ja head
maksavad poes mitu raha

lapsena uskusin ema juttu
et kured toovad lapsi kuniks
ükspäev tulin koju ja avastasin oma satiinist
külje pealt valgete paeltega puhvis
roheliste võimlemispükste õmblustriibul
mis pitsitama jäi kahe jala vahele
punase vere
ema ohkis ohh sa taevane arm
nüüd sa tänavail keksides kommionusid veel
rohkem kartma pead
pööra pea kõrvale
kui võõras ütleb sulle tere
muidu on lapsel laps kaela peal

uskusin ema ja ta juttu
keda siis veel
see kõlas igastahes ausamalt
kui see kurejutt
või see minu kapsalehe alt leidmise lugu
mida vanaema pajatas

lapsena uskusin
et taksomeeter tiksub selleks
et ma saaksin numbreid kaasa lugeda
ma iga kord kui emme- issiga vanaema juurest
nädalavahetustel Kadriorust Stromka poole
koju taksoga sõitsime
hakkasin kõva häälega oma matemaatilisi oskusi taksojuhile loendama
ehk siis ühest sajani oskasin siis küll juba näppusid appi võttes
lugeda
ma siiani ei saa aru
miks isa mõne aja pärast käskis mul alati vaikida
kas talle ei meeldinud see taksomeetri tiksumine
või see
et ma püüdsin sellest aparaadist kõva häälega temast veelgi kiiremini
numbreid üle lugeda

lapsena uskusin
et jäätis ei sula
kui see kiiresti kiiresti nahka pista

lapsena uskusin
et päike on võimsam
kui kuu

lapsena uskusin
et kõik mis on viltu
saab kord jonksu

lapsena uskusin
et KÕIK.
inimesed
on
head...

see oli nii ammu