kui kõige sõjakamast arvutimängust
milles lendavad pead
ja jalad ja verised kered tükkidena õhku
kus lilled tühermaal ja pommiaukudes õit välja ei kanna
milles lapsed kannatavad tühja kõhtu
sest ema ei pääse prügilale ligi
kuhu Rimi ja Kalev oma ülejäägid kallab
kui sellest kõigest
on saamas tõde
kui kõige verisemast arvutimängust
milles sooritatakse enesetappusid
viskutakse tornidest alla
lõigatakse suhkrutera pooleks
et i- peale magusat täppi saada
kus kohalik jäetakse saatuse hooleks
on saamas reaalsus
kui kõige ulmelisemastki arvutimängust
on saamas me delfi uudiste maailm
siis võikski juba ennetavalt
viimasele levelile jõudnuna
mängu peatada
sulgedes arvuti
ja minna
maja taha
käed kuklasse seotult
seisma ja oma silmadega
ilma vaatlema
eile paistis päike
täna sadas rahet
ilm mujal on hukas
kuid minu maja taga
parmud
õitsevad
siin veel
elu on lill
kadestan veidi neid õnnelikke
parmusid
neil pole kurjast loodud
arvuteid
nemad
nii õndsad
mängivad süütut
pudelimängu
kus killud toovad õnne
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!