ailiita's blog
Tahaksin ma olla saatev vari
Sinu külmas sängis tekina
Tahaksin su öösse tasa tulla
Hingematva rõõmuohkena
Hoiaksid mind külmal päeval
Pisarad kui põsel voolavad
Hoiaksid mu käsi kõigi kiuste
Sinu soojusest ma sünniks taas
Laseksid mul lihtsalt elus olla
Sinu armu kaitstud maailmas
Laseksid mul enda eluks olla
Külmad tuuled kui me ümber möllavad
Armastus oli
Aeg peatu hetke tiivul,
mu mured peata ka,
et olla seisval viivul
veel kordki sinuga.
Kurk kuivab, silmis kurbus,
ja põsel eha helk.
Üks roos mu kätel närbus,
see roos on sinu pilk.
Kui kutsud, tulen kaasa,
pikk õhulend meil ees,
näe udu embab aasa
ja merel silmad vees.
Sind hoian, kuni elan,
ei väsi kätes ramm.
Nii ajahetkes seistes,
meil kahel üks on samm.
MAIRA 01.11.2009
Seekord laenatud sõnad, aga tunne oli nii-nii minu...........
Nüüd ma lähen
Lähen enda sisse
Sest endast andnud sulle
Kõik, mis sain
Taas üle mägede
Kaon kaugusesse
Seal päiksetõusu
Kinnisilmi ootan vaid
Seal igavikuäär
Ja sulet silmalaud
Seal ootusesse
Ankrusse end sean
Ma tahan kuulda
Su tulemiseruttu
Või hüüat eemalt
Kuhu kallim said
Lähen enda sisse
Tuua tagasi
Mind Sina void…
otsisin
kusagilt kedagi
otsitu
peitis end, leidmata jäi
ma ei taibanud piiluda unistuste sisse
aga seal ta oli
õnnelikult jalgu kõlgutas
ootas
muretuna ära siit maailmast
täiskohaga kirjutatud mu igatsustesse
kuid
kuidas tuua
igatsetud
unistused igapäeva kütke
ja elada nendega päev-päevalt koos
Ma valetasin sulle
Tegelikult ma ei oska lennata
Ma valetasin sulle
Aga sa tahtsid mind uskuda
Ma valetasin endale
Saaksin ja suudaksin lennata
Ma valetasin endale
Peaksin vaid enesesse uskuma
oma parimad mälestused
tapeedina toa senale laotan
ja püüan varjata sellega üksindust
uks tasa hetkeks paotus
tuul salaja paitada püüdis
põselt pühkis kristalset meenutust
silmad peopesaga katan
pimeduses näeb paremini
hing vabana lendab varjude säras
sealpoolsuses päiksesära
tänasest korraks eilsesse
peitsin end taastulekuuhkuseks ära
su hingeriigi lossitornis pooles mastis valge lipp
ja sadamas üks lekkiv laev, mis merele ei kipu
on räämas purje alla kogunenud kannatuste tipp
ja homse päeva ootustel on vajund tiivad rippu
see kreenis laeva madrus on täitsa sinu moodi
ja laevalaele veetud ei-taha-enam helmeist pungil kirst
pilk laes, ja silmis minna-laske soovid, voodis
sa minekut vaid kaalud, hingepitseriks üks roostes rist
---------------------------------------
ma valutan su maailma oma veidral moel
ja usun, et sa sirutada suudad tiivad.
tõde vahel liialt kriipiv on, et näha, loeb
see tee, peale viimast piiska, kõik ümber muudab
mustas kleidis tüdruk
kikivarvul maailma serval
üksipäini
eksinud omas kehas
punaruuged juuksed hõõgumas loojuvast päiksest
silmad saatmas lahkuva päeva õhetust
ärme räägime enam möödunust
aeg on pöördunud
värelus ööjahedate käte süleluses
ripsmetel helkiv tähetolm
tuul tummalt kergitamas udutekki
kristallkarge vee kohal
vaikus
jalad paljad ja külmad
ärme räägime enam möödunust
aeg on pöördunud
mustas kleidis tüdruk
kikivarvul maailma serval
pilk püüdmas silmapiiri otsatust
hing
tule sealt peegeldudes
tabama iseenda mina
tere
ärme räägime enam möödunust
aeg on pöördunud
palun jää